Pikka aega on homöopaatia kogukonda teadlaste poolt naeruvääristatud, seostades homöopaatiat väitega, et „vesi mäletab“.
Segadus pärineb kuulsa allergoloogi dr. Jacques Benveniste eksperimendist, kus ta soovis tõestada, et kõrge lahjendusastmega potentseeritud mesilasmürk (Apis mellifica) suudab luua struktuurilisi muudatusi elavas organismis samal viisil, nagu päris mesilasmürk. See teadustöö avaldati meditsiiniajakirjas Nature tingimusel, et tulemust tuleb korrata nendepoolse teaduskomitee poolt. Benveniste ja tema meeskond ei suutnud korrata tulemusi, mida ta varasemalt oli väitnud. Sarnast eksperimenti kordas hiljem ka teine teadlaste grupp, mida filmis samal ajal BBC. Ka see katse kukkus läbi. Teadlaste kogukond järeldas, et kuna eksperiment kukkus läbi, siis järelikult homöopaatia ei toimi. Nad ei olnud teadlikud homöopaatia põhitõdedest. Sellest olenemata, et eksperiment tunnistati mitu korda kehtetuks, on osa homöopaatia teadlasi jäänud uskuma, et Benveniste väited olid tõesed. Minnes tagasi algusesse, aastasse 1988, TUP (Temple University of Philadelphia) organiseeris teadlaste kokkusaamise Bermuda saartel. Esindatud olid kõrge reputatsiooniga professorid ja Nobeli preemia laureaadid. Kohtumisel osales ka tunnustatud allergoloog, Benveniste, kes tutvustas enneolematut avastust seoses mikro-lahjendustega. Benveniste väitis, et manustades homöopaatiliselt lahjendatud ja kindla skeemi järgi loksutatud ehk potentseeritud mesilasmürki, aktiveerub kehas täpselt sama kaitseprotsess nagu siis kui organism saab päriselt mesilastelt nõelata, mis sest, et homöopaatilist mesilasmürki on lahjendatud Avogadro arvust edasi, ning ei sisalda mürgi ühtegi molekuli. Tema sõnul saab homöopaatiline lahus tekitada samasuguseid struktuurilisi muutusi organismis nagu mürk ise. Benveniste ise ei olnud homöopaat ning ilmselgelt ta ei saanud aru, mis muutusi saab kõrge potentsiga aine tegelikult organismis esile tuua. Tõenäoliselt tema vale kontseptsioon tulenes sellest, et ta ei teadnud homöopaatia põhilisi seaduspärasusi. Ta ei olnud homöopaat, ega olnud ka homöopaatiat kunagi praktiseerinud. Kõrgelt potentseeritud homöopaatiline aine ei saa mitte kunagi tekitada struktuurilisi muutusi organismis. Homöopaatias kasutatakse sadu mürgiseid aineid (veelgi mürgisemaid kui mesilase mürk) ning mitte kunagi ei ole homöopaatiline ravim põhjustanud struktuurilist kahju (structural damage). Kui kõrge potentsiga ained saaksid nii mõjuda, oleks homöopaatia kui raviviis praktikas seda ise tõestanud. Kui Benveniste väited oleksid olnud tõesed, põhjustaksid kõrgelt potentseeritud ravimid mürgiga sarnast mürgistust ja oleksid väga kahjulikud tervisele. Homöopaatiat naeruvääristatakse väitega, et „vesi mäletab“ Peale ettekannet avaldati meedias kaaneuudis peakirirjaga, et vastavalt Benveniste eksperimendile, vesi mäletab! Selle väitega, et „vesi mäletab“, tuli välja üks ajakirjanik, ning sellest saadik on selle väitega üritatud homöopaatiat naeruvääristada. Tegelikult Benveniste pole kordagi oma töös väitnud, et vesi mäletaks. Samal ajal avaldati Benveniste töö teadusajakirjas Nature tingimusel, et ta hiljem näitab ekspertgrupile oma eksperimendi tulemusi oma laboratooriumis mikroskoobi all, kuid ekspertgrupp ei tuvastanud sekreedist basofiilsete graanulite tootmist, mida organism hakkab tootma kui mürgiga kokku puutub. Ekspertgrupis oli Nature toimetaja John Maddox, teadlane Walter Stewart ja mustkunstnik ja pettuste ekspert James Randi. Kogu fiasko läbikukkunud eksperimendist publitseeriti agressiivselt järgmisel päeval meedias. BBC (British Broadcasting Company) televisooon pühendas 3-tunnise diskussiooni sellele õnnetule teemale. Olukord kulmineerus suure skandaaliga teadlaste kogukonnas Benveniste kaotas oma laboratooriumi, maine, rahastuse, staatuse ja positsiooni ülikoolis. Sellest alates räägitakse teadlaste ringkondades, kuidas Benveniste tõestas, et homöopaatia ei toimi. Lisaks inimesed, kes ei ole antud teemasse süvenenud, seostavad seda läbikukkunud ekperimenti väitega, et „vesi mäletab“. Selle asemel, et keskenduda valeks mõistetud eksperimendi sisule, kas potentseeritud lahusel on haigele inimesele tervendav mõju või mitte, väidetakse absurdselt, et kui vesi ei mäletaks, siis homöopaatia ei töötaks. Paar aastat hiljem arvas teine teadlaste grupp, et Benvenistel võis õigus olla. Nad väitsid, et nad kordasid eksperimenti ja see toimis. Sel korral oli BBC koos teiste teadlastega kohal, ning tehti väljakutse filmida eksperimenti kohapeal. See oli teine hoop homöopaatia mainele, kuna uuriv komisjon ei suutnud tuvastada struktuurilisi muudatusi organismis. Eksperiment kuulutati läbikukkunuks ning järeldati taas, et homöopaatia ei toimi. BBC tõi kogu selle show maailma ette. Kokkuvõte saatest oli see, et homöopaatia on rumalus ning me ei peaks oma aega enam homöopaatiale raiskama. Väljakutse teadlastele Mustkunstnik, mr. Randi, lubas miljoni dollarilise auhinna neile, kes suudavad ära tõestada, et homöopaatia toimib. 11 teadlast võtsid väljakutse vastu ning nõustusid teostama eksperimenti tõestamaks, et potentseeritud ravimil on bioloogiline mõju inimkehale olemas. Aastal 2004 sõlmiti leping ning rahvusvaheline mainekas teadlaste grupp hakkas tööle. Organiseerimine ja eksperimendi ettevalmistused kestsid neli aastat. Eksperimenti plaaniti läbi viia ühes Kreeka avalikus haiglas. Kui teadlased alustasid eksperimendiga, taganes mr. Randi kokkuleppest. See on ebaoluline kas vesi mäletab või mitte Benveniste valeks mõistetud eksperimendi tulemus põhjustas palju segadust teadlaste kogukonnas, homöopaatide seas kui ka tavainimestes. Valesti mõistmine toimus ajakirjaniku pealiskaudse tõlgenduse tõttu, väites, et vesi mäletab. See, kas vesi mäletab või mitte, ei ole tegelikult antud kontekstis oluline. Pigem peaksime mõtlema, miks potentseeritud ravimil on bioloogiline mõju haigestunud organismile? Teada on see, et kui ainet lahjendada kuni pole ühegi aine molekuli, ei tekita lahus organismile mingit efekti – olenemata sellest, kas vesi mäletab või mitte. Homöopaatiliste ravimite efektiivsus tuleneb ainult ja ainult kui lahust õigesti potsentseerida. Veel enam - me saame väita, et kui ravimi sümptomipilt läheb kokku inimese omaga, siis ravim stimuleerib organismi nendest sümptomitest vabanema. Homöopaatia toimib, sest potentseeritud vesi on bioaktiivne Vale on hukka mõista suurepärast 200 aastat vana raviviisi lihtsalt seetõttu, et keegi on algusest peale teostanud vale eksperimendi. Ei räägita sellest, et ekperiment tugines valel kontseptsioonil. Selle asemel väidetakse, et homöopaatia toimib, sest „vesi mäletab“, kuigi tegelikult ei olnud eksperimendil ja sellel väitel mingit seost. Palju tähendusrikkam on homöopaatia jaoks väide, et potentseeritud vesi on bioaktiivne. See, kas "vesi mäletab" või mitte, on homöopaatias täiesti ebaoluline. Allikas: Vithoulkas, G. (2017). The controversy over the “Memory of Water”. Medcal Science Hypotheses, 4: 1-6 Link: https://www.researchgate.net/publication/336922928_The_controversy_over_the_Memory_of_Water_Med_Sci_Hypotheses_2017_41-6
0 Comments
Leave a Reply. |