Homöopaatias on kolm peamist abivahendit, mida kasutatakse õige aine leidmiseks. Kõige aluseks on reeglite kogum, Organon. Seejärel kogutakse kliendi sümptomid kokku, et saada terviklik sümptomipilt, mille põhjal leitakse materia medica ja repertooriumi abiga ainuke ja õige ravim, mis aitab immuunsust toetada ja stimuleerida. Et iga aine katab ära väga paljusid sümptomeid (näiteks Tuberculinumil üle 750 sümptomi ning Phosphorusel üle 7000 sümptomi), võib see lõpuks viia segadusse. Repertooorium on sõnaraamatu stiilis loetelu sümptomitest 1800. a. keskpaigas leidsid mitu homöopaati, et vajavad materia medica kõrvale veel üht teost, mis aitaks välja sõeluda õiged ained. Vanasti olid repertooriumid köidetud ilmatuma paksuks raamatuks. Üks kuulsamaid on näiteks Kenti repertoorium. Tänapäeval on olemas erinevad arvutiprogrammid, mis on muutnud töö veidi lihtsamaks. Kent on öelnud, et kes soovib ravitsedes mööda minna sellest hoolikast meetodist nagu repertoriseerimine, ei tohiks end lasta kutsuda homöopaadiks. See annab aimu sellest, kuivõrd tähtis on õppida repertoorumit õigesti kasutama. Repertoriseerimine on nii teadus kui ka kunst Teaduslik meetod on puhtalt mehaaniline: kõik sümptomid koos ainetega tuleb välja kirjutada ning määrata tähtsusjärjekord. Igal sümptomil on kangusaste, millele vastab teatud aine. Loominguline pool repertoriseerimisest on see, et välja tuleb valida ainult asjakohased sümptomid. Homöopaat peab hindama, kas tegemist on iseäraliku, erilise ja haruldase sümptomiga või on hoopis osa kliendi iseloomust. Tuleb vaadelda, kas tegemist on patoloogiaga või normaalse nähtusega. Näiteks magusat armastavad paljud, kuid see ei tähenda kohe patoloogiat. Materia medica järgi on hea vaadata, kas tervikpilt läheb ainega kokku Tänapäeval aga kasutatakse ravimi määramiseks liialt palju vaistu või repertoriseerimist, kuid just materia medicas on kirjas homöopaatilise aine üldpilt. Selleks, et homöopaat saaks kindel olla repertoriseerimise teel saadud ravimi õigsuses, võtab ta aine määramisel appi ka materia medica. Materia medica on iidne raamat (ladina keeles tähendab ’meditsiinilisi aineid’), mille abil saab homöopaat vaadata, kas haigel on esindatud võtmesümptomid (näiteks Natrum muriaticumi soolalembus, Calcium carbonicumi öösiti kukla tagant higistamine või Arsenicumi patoloogiline korraarmastus). Materia medicas on välja toodud ka ainepildi essents: mis moodi mõni ainepilt käitub või mõtleb, mis on need kõige omasemad ja iseäralikud sümptomid. Organon on homöopaatia printsiipide kogumik Küllaltki vähe on räägitud aga Organonist. See reeglite kogumik on kõikidele homöopaatidele teejuhiks, see on kohustuslik juhend igale homöopaatia õpilasele ning on ravimise aluseks. Organon on abiks, et osata hinnata kliendi elujõudu, tervenemise kulgu, potentsi valimist ning millal ja miks tuleb homöopaatilist ravimit kasutada. Lahti on seletatud „sarnane ravib sarnast“ põhimõte, ravimikatsetuste põhimõtted, haiguste allasurumise pahupoolest. Ühtlasi seletatakse lahti, mis juhtub kui anda valet tera või miks tera toimib ainult poolikult? Mida silmas pidada kui tekib ägenemisreaktsioon? Näiteks võib ägenemisreaktsioon tähendada, et tera on õige ning ravi on alanud. Sümptomid halvenevad, sest olemasolevate sümptomite põhjal valitud aine on suurendanud sümptomeid – immuunsust on stimuleeritud. Kui organism reageerib vastu, leevenevad sümptomid kiirelt. Akuutsed ägenemisreaktsioonid ei tohiks kesta kauem kui mõne tunni ning kaasnema peaks patsiendi seisundi üldine paranemine. Kui ägenemisreaktsiooniga kaasneb ka elujõu langus ja tervis langeb märgatavalt, võib tegemist olla valesti valitud ainega või liiga kõrge potentsiga. Kõik taandub seadustele Hahnemann on öelnud, et homöopaatia on täiuslikult lihtne süsteem ning kindlaks jäädes seaduspärasustele ja printsiipidele nii teoorias kui praktikas, on tegemist funktsionaalse ja rahuldustpakkuva ravikunstiga. Allikad:
0 Comments
|
Arhiiv
June 2024
Kategooriad |