Pikka aega on homöopaatia kogukonda teadlaste poolt naeruvääristatud, seostades homöopaatiat väitega, et „vesi mäletab“.
Segadus pärineb kuulsa allergoloogi dr. Jacques Benveniste eksperimendist, kus ta soovis tõestada, et kõrge lahjendusastmega potentseeritud mesilasmürk (Apis mellifica) suudab luua struktuurilisi muudatusi elavas organismis samal viisil, nagu päris mesilasmürk. See teadustöö avaldati meditsiiniajakirjas Nature tingimusel, et tulemust tuleb korrata nendepoolse teaduskomitee poolt. Benveniste ja tema meeskond ei suutnud korrata tulemusi, mida ta varasemalt oli väitnud. Sarnast eksperimenti kordas hiljem ka teine teadlaste grupp, mida filmis samal ajal BBC. Ka see katse kukkus läbi. Teadlaste kogukond järeldas, et kuna eksperiment kukkus läbi, siis järelikult homöopaatia ei toimi. Nad ei olnud teadlikud homöopaatia põhitõdedest. Sellest olenemata, et eksperiment tunnistati mitu korda kehtetuks, on osa homöopaatia teadlasi jäänud uskuma, et Benveniste väited olid tõesed. Minnes tagasi algusesse, aastasse 1988, TUP (Temple University of Philadelphia) organiseeris teadlaste kokkusaamise Bermuda saartel. Esindatud olid kõrge reputatsiooniga professorid ja Nobeli preemia laureaadid. Kohtumisel osales ka tunnustatud allergoloog, Benveniste, kes tutvustas enneolematut avastust seoses mikro-lahjendustega. Benveniste väitis, et manustades homöopaatiliselt lahjendatud ja kindla skeemi järgi loksutatud ehk potentseeritud mesilasmürki, aktiveerub kehas täpselt sama kaitseprotsess nagu siis kui organism saab päriselt mesilastelt nõelata, mis sest, et homöopaatilist mesilasmürki on lahjendatud Avogadro arvust edasi, ning ei sisalda mürgi ühtegi molekuli. Tema sõnul saab homöopaatiline lahus tekitada samasuguseid struktuurilisi muutusi organismis nagu mürk ise. Benveniste ise ei olnud homöopaat ning ilmselgelt ta ei saanud aru, mis muutusi saab kõrge potentsiga aine tegelikult organismis esile tuua. Tõenäoliselt tema vale kontseptsioon tulenes sellest, et ta ei teadnud homöopaatia põhilisi seaduspärasusi. Ta ei olnud homöopaat, ega olnud ka homöopaatiat kunagi praktiseerinud. Kõrgelt potentseeritud homöopaatiline aine ei saa mitte kunagi tekitada struktuurilisi muutusi organismis. Homöopaatias kasutatakse sadu mürgiseid aineid (veelgi mürgisemaid kui mesilase mürk) ning mitte kunagi ei ole homöopaatiline ravim põhjustanud struktuurilist kahju (structural damage). Kui kõrge potentsiga ained saaksid nii mõjuda, oleks homöopaatia kui raviviis praktikas seda ise tõestanud. Kui Benveniste väited oleksid olnud tõesed, põhjustaksid kõrgelt potentseeritud ravimid mürgiga sarnast mürgistust ja oleksid väga kahjulikud tervisele. Homöopaatiat naeruvääristatakse väitega, et „vesi mäletab“ Peale ettekannet avaldati meedias kaaneuudis peakirirjaga, et vastavalt Benveniste eksperimendile, vesi mäletab! Selle väitega, et „vesi mäletab“, tuli välja üks ajakirjanik, ning sellest saadik on selle väitega üritatud homöopaatiat naeruvääristada. Tegelikult Benveniste pole kordagi oma töös väitnud, et vesi mäletaks. Samal ajal avaldati Benveniste töö teadusajakirjas Nature tingimusel, et ta hiljem näitab ekspertgrupile oma eksperimendi tulemusi oma laboratooriumis mikroskoobi all, kuid ekspertgrupp ei tuvastanud sekreedist basofiilsete graanulite tootmist, mida organism hakkab tootma kui mürgiga kokku puutub. Ekspertgrupis oli Nature toimetaja John Maddox, teadlane Walter Stewart ja mustkunstnik ja pettuste ekspert James Randi. Kogu fiasko läbikukkunud eksperimendist publitseeriti agressiivselt järgmisel päeval meedias. BBC (British Broadcasting Company) televisooon pühendas 3-tunnise diskussiooni sellele õnnetule teemale. Olukord kulmineerus suure skandaaliga teadlaste kogukonnas Benveniste kaotas oma laboratooriumi, maine, rahastuse, staatuse ja positsiooni ülikoolis. Sellest alates räägitakse teadlaste ringkondades, kuidas Benveniste tõestas, et homöopaatia ei toimi. Lisaks inimesed, kes ei ole antud teemasse süvenenud, seostavad seda läbikukkunud ekperimenti väitega, et „vesi mäletab“. Selle asemel, et keskenduda valeks mõistetud eksperimendi sisule, kas potentseeritud lahusel on haigele inimesele tervendav mõju või mitte, väidetakse absurdselt, et kui vesi ei mäletaks, siis homöopaatia ei töötaks. Paar aastat hiljem arvas teine teadlaste grupp, et Benvenistel võis õigus olla. Nad väitsid, et nad kordasid eksperimenti ja see toimis. Sel korral oli BBC koos teiste teadlastega kohal, ning tehti väljakutse filmida eksperimenti kohapeal. See oli teine hoop homöopaatia mainele, kuna uuriv komisjon ei suutnud tuvastada struktuurilisi muudatusi organismis. Eksperiment kuulutati läbikukkunuks ning järeldati taas, et homöopaatia ei toimi. BBC tõi kogu selle show maailma ette. Kokkuvõte saatest oli see, et homöopaatia on rumalus ning me ei peaks oma aega enam homöopaatiale raiskama. Väljakutse teadlastele Mustkunstnik, mr. Randi, lubas miljoni dollarilise auhinna neile, kes suudavad ära tõestada, et homöopaatia toimib. 11 teadlast võtsid väljakutse vastu ning nõustusid teostama eksperimenti tõestamaks, et potentseeritud ravimil on bioloogiline mõju inimkehale olemas. Aastal 2004 sõlmiti leping ning rahvusvaheline mainekas teadlaste grupp hakkas tööle. Organiseerimine ja eksperimendi ettevalmistused kestsid neli aastat. Eksperimenti plaaniti läbi viia ühes Kreeka avalikus haiglas. Kui teadlased alustasid eksperimendiga, taganes mr. Randi kokkuleppest. See on ebaoluline kas vesi mäletab või mitte Benveniste valeks mõistetud eksperimendi tulemus põhjustas palju segadust teadlaste kogukonnas, homöopaatide seas kui ka tavainimestes. Valesti mõistmine toimus ajakirjaniku pealiskaudse tõlgenduse tõttu, väites, et vesi mäletab. See, kas vesi mäletab või mitte, ei ole tegelikult antud kontekstis oluline. Pigem peaksime mõtlema, miks potentseeritud ravimil on bioloogiline mõju haigestunud organismile? Teada on see, et kui ainet lahjendada kuni pole ühegi aine molekuli, ei tekita lahus organismile mingit efekti – olenemata sellest, kas vesi mäletab või mitte. Homöopaatiliste ravimite efektiivsus tuleneb ainult ja ainult kui lahust õigesti potsentseerida. Veel enam - me saame väita, et kui ravimi sümptomipilt läheb kokku inimese omaga, siis ravim stimuleerib organismi nendest sümptomitest vabanema. Homöopaatia toimib, sest potentseeritud vesi on bioaktiivne Vale on hukka mõista suurepärast 200 aastat vana raviviisi lihtsalt seetõttu, et keegi on algusest peale teostanud vale eksperimendi. Ei räägita sellest, et ekperiment tugines valel kontseptsioonil. Selle asemel väidetakse, et homöopaatia toimib, sest „vesi mäletab“, kuigi tegelikult ei olnud eksperimendil ja sellel väitel mingit seost. Palju tähendusrikkam on homöopaatia jaoks väide, et potentseeritud vesi on bioaktiivne. See, kas "vesi mäletab" või mitte, on homöopaatias täiesti ebaoluline. Allikas: Vithoulkas, G. (2017). The controversy over the “Memory of Water”. Medcal Science Hypotheses, 4: 1-6 Link: https://www.researchgate.net/publication/336922928_The_controversy_over_the_Memory_of_Water_Med_Sci_Hypotheses_2017_41-6
0 Comments
![]() Homöopaatias on kolm peamist abivahendit, mida kasutatakse õige aine leidmiseks. Kõige aluseks on reeglite kogum, Organon. Seejärel kogutakse kliendi sümptomid kokku, et saada terviklik sümptomipilt, mille põhjal leitakse materia medica ja repertooriumi abiga ainuke ja õige ravim, mis aitab immuunsust toetada ja stimuleerida. Et iga aine katab ära väga paljusid sümptomeid (näiteks Tuberculinumil üle 750 sümptomi ning Phosphorusel üle 7000 sümptomi), võib see lõpuks viia segadusse. Repertooorium on sõnaraamatu stiilis loetelu sümptomitest 1800. a. keskpaigas leidsid mitu homöopaati, et vajavad materia medica kõrvale veel üht teost, mis aitaks välja sõeluda õiged ained. Vanasti olid repertooriumid köidetud ilmatuma paksuks raamatuks. Üks kuulsamaid on näiteks Kenti repertoorium. Tänapäeval on olemas erinevad arvutiprogrammid, mis on muutnud töö veidi lihtsamaks. Kent on öelnud, et kes soovib ravitsedes mööda minna sellest hoolikast meetodist nagu repertoriseerimine, ei tohiks end lasta kutsuda homöopaadiks. See annab aimu sellest, kuivõrd tähtis on õppida repertoorumit õigesti kasutama. Repertoriseerimine on nii teadus kui ka kunst Teaduslik meetod on puhtalt mehaaniline: kõik sümptomid koos ainetega tuleb välja kirjutada ning määrata tähtsusjärjekord. Igal sümptomil on kangusaste, millele vastab teatud aine. Loominguline pool repertoriseerimisest on see, et välja tuleb valida ainult asjakohased sümptomid. Homöopaat peab hindama, kas tegemist on iseäraliku, erilise ja haruldase sümptomiga või on hoopis osa kliendi iseloomust. Tuleb vaadelda, kas tegemist on patoloogiaga või normaalse nähtusega. Näiteks magusat armastavad paljud, kuid see ei tähenda kohe patoloogiat. Materia medica järgi on hea vaadata, kas tervikpilt läheb ainega kokku Tänapäeval aga kasutatakse ravimi määramiseks liialt palju vaistu või repertoriseerimist, kuid just materia medicas on kirjas homöopaatilise aine üldpilt. Selleks, et homöopaat saaks kindel olla repertoriseerimise teel saadud ravimi õigsuses, võtab ta aine määramisel appi ka materia medica. Materia medica on iidne raamat (ladina keeles tähendab ’meditsiinilisi aineid’), mille abil saab homöopaat vaadata, kas haigel on esindatud võtmesümptomid (näiteks Natrum muriaticumi soolalembus, Calcium carbonicumi öösiti kukla tagant higistamine või Arsenicumi patoloogiline korraarmastus). Materia medicas on välja toodud ka ainepildi essents: mis moodi mõni ainepilt käitub või mõtleb, mis on need kõige omasemad ja iseäralikud sümptomid. Organon on homöopaatia printsiipide kogumik Küllaltki vähe on räägitud aga Organonist. See reeglite kogumik on kõikidele homöopaatidele teejuhiks, see on kohustuslik juhend igale homöopaatia õpilasele ning on ravimise aluseks. Organon on abiks, et osata hinnata kliendi elujõudu, tervenemise kulgu, potentsi valimist ning millal ja miks tuleb homöopaatilist ravimit kasutada. Lahti on seletatud „sarnane ravib sarnast“ põhimõte, ravimikatsetuste põhimõtted, haiguste allasurumise pahupoolest. Ühtlasi seletatakse lahti, mis juhtub kui anda valet tera või miks tera toimib ainult poolikult? Mida silmas pidada kui tekib ägenemisreaktsioon? Näiteks võib ägenemisreaktsioon tähendada, et tera on õige ning ravi on alanud. Sümptomid halvenevad, sest olemasolevate sümptomite põhjal valitud aine on suurendanud sümptomeid – immuunsust on stimuleeritud. Kui organism reageerib vastu, leevenevad sümptomid kiirelt. Akuutsed ägenemisreaktsioonid ei tohiks kesta kauem kui mõne tunni ning kaasnema peaks patsiendi seisundi üldine paranemine. Kui ägenemisreaktsiooniga kaasneb ka elujõu langus ja tervis langeb märgatavalt, võib tegemist olla valesti valitud ainega või liiga kõrge potentsiga. Kõik taandub seadustele Hahnemann on öelnud, et homöopaatia on täiuslikult lihtne süsteem ning kindlaks jäädes seaduspärasustele ja printsiipidele nii teoorias kui praktikas, on tegemist funktsionaalse ja rahuldustpakkuva ravikunstiga. Allikad:
Sõltumatu instituut Leipzig Health Forum viis läbi uuringu 15700 Securvita tervisekindlustusvõtjate andmete põhjal. Patsientidel, kes said homöopaatilist ravi, paranes enesetunne tunduvalt ning vajasid vähem tavaravimeid kui neil, kes ei saanud homöopaatilist ravi. Seda märgati nii laste kui ka täiskasvanute puhul, kes kannatasid uuringu ajal erinevate krooniliste haiguste all. Homöopaatiagrupis olevate patsientide ravikulud olid väiksemadUurijad rõhutavad, et homöopaatiline ravi on tõhus ja oluline täiendus tavameditsiinile. Igapäevaelus näitab homöopaatia selget positiivset ravitoimet ning väiksemat majanduslikku kulu kui puhtalt tavapäraste ravimeetodite korral. Uuringus osales 15700 patsienti, keda raviti homöopaatia ravikindlustusarstide poolt regulaarselt vähemalt kolm aastat. Patsiendid, kes said homöopaatilisi ravimeid, olid vähem päevi haiglaravil, ning ka haiguspäevi oli oluliselt vähem kui tavaravimitega ravitud patsientide puhul. Sellest tulenevalt olid homöopaatiagrupis olevate patsientide ravikulud väiksemad. Homöopaatia on väikelaste seas tõhus ravimeetodSaadud tulemused olid eriti märgatavad väikelastel alates sünnist: homöopaatilise raviga vähenes antibiootikumidega ravitud väikelaste arv kolmeaastase uuringuperioodi jooksul 16,7%. Samas suurenes võrdlusrühmas antibiootikumidega ravitud väikelaste arv 73,9%. Väikelaste homöopaatiline ravi oli võrdlusrühmaga võrreldes eriti tulemuslik allergia, neurodermatiidi ja astma puhul. Haiglaravi vajaduse vähenemine homöopaatilise ravi ajalSelgelt positiivne mõju leiti ka täiskasvanud patsientidel vähenenud haigestumuse ja sellega seotud elukvaliteedi paranemise osas. Näiteks vähenes enamikel patsientidel valuvaigistite kasutamine homöopaatilise ravi ajal, kaasaarvatud ka vähihaigetel, samal ajal kui see suurenes võrdlusrühmas. Haiglaandmete analüüs näitas ka homöopaatilise ravi eeliseid: näiteks depressiooni diagnoosiga täiskasvanutel vähenes haiglaravi vajadus homöopaatilise ravi ajal 9,8%. Võrdlusrühmas, kus raviti tavapärasel viisil, kasvas haiglaravi vajavate arv ligi 32,6%. Depressiooni diagnoosiga patsientide töölt puudumine vähenes homöopaatilise ravi ajal 16,8%, samal ajal kui eranditult tavameditsiiniga ravitud patsientide töölt puudumine suurenes 17,3%. Vahe on nii majanduslikust aspektist oluline kui ka toob selgelt välja homöopaatia tõhususe. Vajame rohkem homöopaatiale spetsialiseerunud arsteUuringu viis Securvita jaoks läbi tervishoiuteenuste uurimisele spetsialiseerunud sõltumatu analüüsiinstituut Leipzig Health Forum. Andmete kogumise aluseks oli leping ravikindlustusfirma Securvita ja riikliku seaduslike tervisekindlustusarstide liidu (National Association of Legal Health Insurance Physicians) vahel.
Täiendava homöopaatilise kvalifikatsiooniga kohustusliku tervisekindlustuse arstid on Securvita kindlustusvõtjaid selle lepingu alusel ravinud alates 2009. aastast ning pakuvad kindlustatuile põhjalikku haigusjuhtumi konsultatsiooni, homöopaatilist nõustamist ja terapeutilist tuge. Tuleb edendada arstide täiendavat homöopaatilist koolitust. "Vajame rohkem homöopaatia arste, kes jätkavad seda edukat teed," ütleb tervisekindlustusfirma Securvita direktor Götz Hachtmann. Allikad
|
Arhiiv
June 2024
Kategooriad |