Kui terve sa oled ja kui terved on inimesed sinu ümber?

Mulle esitati hiljuti küsimus, kas ma olen terve? Saan täiesti küsimusest aru. Ma ise vaatlen alati inimest enne kui konsultatsioonile lähen. Kui keegi töötab tervise valdkonnas, aga on silmnähtavalt krooniliste vaevuse küüsis, ei tekita see minus usaldust. Kuidas saab keegi aidata teisi, kes ei oska aidata iseennast? Võib-olla on see veidi ennatlik, sest on haigusi, mille puhul näiteks loodusravi ei aitagi. Kuid ma jäin pikalt mõtlema selle küsimuse peale. 

Justkui terve, aga tegelikult ei ole

Kuidas aru saada, kas me oleme terved? Väga tihti on inimestel mure, et tavameditsiin on neid täiesti terveks nimetanud, sest analüüsid on korras. Kuid-kuid inimesel on reaalne mure, mis ei kao ära ja ükski tablett ei aita. Olgu selleks migreenid, kroonilised hingamisteede vaevused, valud või pidevalt kehv enesetunne. Inimene pole võimeline selle tõttu tööl käima ja teda häirivad igapäevaselt erinevad sümptomid, millele pole diagnoosi ega ravi. 

Inimene on justkui terve, aga tegelikult ei ole. Mõni teine inimene peab ennast jällegi väga terveks, kuid teda vaevab ärevus ja kõik sinna juurdekuuluv nagu südame pekslemine, õhupuudus ja seedehäired - sümptomid on justkui tema normaalsuseks saanud, kuid samal ajal igapäevaelu piirates. Ta ei mäletagi kuidas oli elu enne neid sümptomeid.

Tervis on vabadus

Seega ühest küljest võib enda terveks pidamine olla suhteliselt subjektiivne. Teisest küljest toetudes analüüsidele võib see jääda liiga tehniliseks, mis päris olukorda ei kirjelda. Kes siis ütleb millal inimene on terve? Millise mõõdupuu järgi? Mul on üks hea teooria, mille õpetas mulle minu õpetaja Kreekast. Tervis - see on VABADUS!   

Üheks tervise näitajaks on valu puudumine - see on vist enamikele väga loogiline. Kui me oleme valust vabad oma igapäevaelus, on üks tervisesammas meil olemas. See on päris selgesti inimesele tuntav ja tuvastatav ja paljudele üks põhilisemaks indikaatoriks olnud.

Oleks ennatlik arvata, et tegemist on ainukese sambaga, sest tervis ei ole ainult valu puudumine - see on midagi palju enamat.  

Kui inimest juhib kirg

Teiseks sambaks on kire puudumine. Selle all ei mõelda armumist, vaid suurt kirglikkust, mis hoiavad inimese mõtteid vangis.

​Kire alla kuulub sundkäitumine nagu näiteks obsessiivne kompulsiivne korrastamine, lülitite korduv klõpsimine, pidev numbrite loendamine, ülesöömine, klammerdumine ja maania. Ehk siis käitumine, kus inimene ei ole vaba, teda juhib mingine mõte või tung. Ka patoloogiline armukadedus läheb siia alla. 

Selgus, analüüs ja süntees

Kolmas sammas on mõistuse päralt. Mõistus on piisavalt vaba ja selge, et end arusaadavalt väljendada, välismaailma mõista ja analüüsida ning seda kõike ka sünteesida.

​Kui inimene on justkui terve, aga mõtetes ei ole piisavalt selgust, ei ole inimene võimeline oma täit potentsiaali täitma. Kas ta ka siis on päriselt terve? Kui inimesel puudub analüüsivõime või ei suuda ühendada erinevaid teadmisi ühtseks tervikuks, ei ole inimene vast ikkagi terve. 

Tunded ja emotsioonid

Me suudame oma vajadusi ja tundeid väljendada ja näidata vabalt. Me suudame päriselt armastada ennast ja teisi enda ümber, me ei ole sisemiselt tuimad või surnud. Samas ma ei mõtle selle all ülevoolavaid emotsioone. 

Tunded ja emotsioonid - need on kaks eri asja. Emotsioneerimine on meile vägagi omane, kuid tasakaalus inimene ei lasku emotsioonidesse. Samas on hästi inimlik aeg-ajalt olla ka mitte tasakaalus.

​Probleemiks muutub see siis kui emotsioonid ei lase meil olla vabad - näiteks tekib pidev vajadus minna vannituppa nutma või suruda viha alla, mis muutub passiiv-agressiivseks käitumiseks, kus pilt on, aga heli pole. Sama lugu ka raevuhoogudega kui valame oma pahameele teiste peale välja.

Inimene on vaba looja

Viiendaks sambaks on loomine. Me oleme siia maailma sündinud looma. Me loome lapsi, mälestusi, perekonda, suhteid, karjääri ja projekte. On inimesi, kes loomise asemel hävitavad. Hävitatakse sildu teiste inimestega, hävitatakse enda ja teiste elusid. Inimene, kes loomise asemel hävitab, ei saa olla terve.

On inimesi, kes ei hävita, aga samas ka ei loo, sest miski hoiab neid tagasi. Inimene ei julge astuda sammu, sest on hirm saada haiget või isegi surmahirm teadmatuse ees, kuigi selleks pole põhjust. Üldse hirmud hoiavad meid tagasi ja enamasti pole neil mingit seost tegelikkusega. Ka hirmuvaba elu on vabadus, sest mugavustsoonis istudes hoiame end kui linnupuuris kinni.

Seega on täitsa olemas mõõdupuu, mille abil end analüüsida ja mõista enda seisundit. Niisiis küsin mina, kas sa tead kui terve sa oled ja kui terved on inimesed sinu ümber?